Igavus tapab(Ari ja Dariuse era)

Ari tuli Dariuse järel puhketuppa ja istus diivanile. ,,Siin on päris hubane," lausus ta.

Darius istus Ari kõrvale. "Tore kui meeldib."

,,Meeldibki," ütles Ari.

"Siis on ju hästi," ütles Darius.

,,Muidugi," ütles Ari.

Darius muigas. "Ja see ongi kõik, mis sa ütled?"

,,Ma ei oska midagi rohkemat öelda," vastas Ari.

"Aga miks nii?" küsis Darius.

,,Ma ei tea," vastas Ari.

"Aga kes siis teab?" küsis Darius.

,,Puskin," vastas Ari.

Darius hakkas naerma. "Äkki sul ongi õigus."

Ari hakkas ka naerma. ,,Sa oled nii tore."

"Sama võib sinu kohta öelda," ütles Darius.

Ari naeratas ja läks Dariusele isegi lähemale.

Darius naeratas vastu. "Sa tulid nii lähedale."

,,Hakkasin end lihtsalt mugavamalt juba tundma," ütles Ari.

"Eks tunne siis. Mul pole selle vastu midagi," ütles Darius.

,,Aga miks sulle luule nii väga meeldib?" küsis Ari.

"Sest luules on mõte sees," vastas Darius.

,,Mis mõte?" küsis Ari.

"Igas luuletuses on see erinev ju," vastas Darius.

,,Ikkagi," ütles Ari.

"Ma ei saa aru," ütles Darius.

,,Ma ka," ütles Ari.